Pere ja hooldaja tugi

Vigastuse ja prognoosi mõistmine

• Kui raske on mu lähedase vigastus?
• Mida tähendab vigastuse raskusaste edasise taastumise seisukohast?
• Milline on vigastuse neuroloogiline aste?
• Milline on mu lähedase ASIA/ISCoS skoor ja mida see taastumise seisukohast tähendab?
• Milliseid vigastusi lisaks põhivigastusele veel tekkis?
• Millist iseseisvust võib mu lähedane tulevikus oodata?

Praegune ravi ja esmaabi

• Mida sa praegu teed? Kuidas see mu lähedast aitab?
• Kuidas aitab ravi, mida te praegu teete, mind/minu lähedast?
• Kas saaksite mind juhendada põhiliste hooldustoimingute juures, mida te teete (nt pesemine, keha puhastamine ja toitmine), et saaksin ka nendega aidata?

Teraapia ja rehabilitatsiooni eesmärgid

• Mis on rehabilitatsiooniteraapia eesmärk?
• Mis on kognitiivne teraapia ja kuidas see saab minu lähedast aidata?

Tüsistused ja ennetamine

• Milliseid sekundaarseid sümptomeid peaksin teadma?
• Milliseid tüsistusi võib seda tüüpi vigastus põhjustada?
• Kuidas saan aidata oma lähedasel tüsistusi vältida?

Järgmised sammud ja pikaajaline planeerimine

• Millised on järgmised sammud minu lähedase hooldamisel?
• Millal ma tean, et mu lähedane on järgmiseks sammuks valmis?
• Kuidas õppida kodus oma lähedase eest hoolitsema?
• Mida peaksin rehabilitatsioonikeskuses otsima?

Väljamakse planeerimine ja üleminek

• Millised on järgmised sammud pärast seda, kui mu lähedane on statsionaarsest taastusravist välja kirjutatud?
• Millised ambulatoorsed teraapia- või päevaravi programmid on saadaval ja kuidas registreeruda?
• Kas mu lähedane vajab kodust tervishoiuteenust ja kuidas me seda korraldame?
• Kuidas koordineerida järelkontrolli pärast haiglast väljakirjutamist?
• Millisteks kohandusvahenditeks või kodumuudatusteks peaksime enne väljakirjutamist valmistuma?
• Kas mu lähedane vajab kodus hooldaja tuge ja millised ressursid on saadaval?
• Mida peaksime tegema, kui meil on pärast Shepherd Centerist lahkumist muresid või küsimusi?

Meditsiiniline ja terapeutiline järelkontroll

• Millist jätkuvat arstiabi mu lähedane vajab ja milliste spetsialistidega peaksime ühendust võtma?
• Kuidas me edastame meditsiinilisi andmeid oma kohalikele tervishoiuteenuse osutajatele?
• Kui tihti peaks mu lähedane jätkama füüsilist, töö- või logopeedilist ravi?
• Kas on olemas spetsiaalseid programme pikaajaliseks taastumiseks ja heaoluks?

Kindlustus ja finantsplaneerimine

• Milline kindlustuskaitse on saadaval ambulatoorse ravi, koduste tervishoiuteenuste ja vastupidavate meditsiiniseadmete jaoks?
• Kuidas taotleda rahalist abi või toetusprogramme?
• Kas on olemas toetusi või rahastamisallikaid kohandusseadmete, transpordi või kodumuudatuste jaoks?
• Milliseid juriidilisi või rahalisi kaalutlusi peaksime pikaajalise hoolduse planeerimisel arvestama?

Igapäevane elu ja iseseisvus

• Milline abitehnoloogia või liikumisabivahendid oleksid minu lähedasele kasulikud?
• Kas patsientidele ja hooldajatele on olemas kogukonna ressursse või tugigruppe?
• Kuidas saaksime valmistuda igapäevasteks toiminguteks, nagu riietumine, pesemine ja toidu valmistamine?
• Millised transpordivõimalused on saadaval, kui mu lähedane ei saa autot juhtida?
• Kuidas aidata oma lähedasel taastada iseseisvus ja enesekindlus?

Vaimne ja emotsionaalne heaolu

• Milliste emotsionaalsete või psühholoogiliste väljakutsetega võib mu lähedane siin olles ja pärast koju naasmist silmitsi seista?
• Kas nii patsientidele kui ka hooldajatele on saadaval nõustamis- või vaimse tervise teenused?
• Millised strateegiad aitavad toimetuleku, motivatsiooni ja uue normaalsusega kohanemise juures?
• Kuidas saaksime soodustada sotsiaalset kaasatust ja ennetada isolatsiooni?
  Tööle, kooli või kogukonnaellu naasmine
• Millised ressursid on saadaval tööle, kooli või vabatahtliku töö juurde naasmiseks?
• Kuidas kutsealane rehabilitatsioon toimib ja kes sellele kvalifitseerub?
• Kas on olemas õppematerjale, mis aitavad tööandjatel või koolidel mõista minu lähedase vajadusi?
• Millised adaptiivsed spordi-, vaba aja veetmise või terviseprogrammid on pidevaks kaasamiseks saadaval?

Pikaajaline planeerimine ja elukestev tugi

• Millised on märgid, et mu lähedane võib tulevikus vajada täiendavat rehabilitatsiooni?
• Kui tihti peaksime pärast väljakirjutamist Shepherd Centeri või meie juhtumikorraldajaga ühendust võtma?
• Kas Shepherd Centeris on vilistlasprogramme või eakaaslaste mentorlusvõimalusi?
• Millised uuringud või kliinilised uuringud võivad tulevikus taastumise jätkamiseks saadaval olla?
• Kuidas me saame olla kursis hoolduse ja rehabilitatsiooni valdkonna edusammudega?

• ASIA/ISCoS eksami- ja hindamissüsteem: Süsteem, mida kasutatakse seljaaju vigastuse kirjeldamiseks ja edasiste rehabilitatsiooni- ja taastumisvajaduste kindlaksmääramiseks. See põhineb patsiendi võimel tunda aistinguid mitmes kehapunktis ja testib motoorset funktsiooni. Ideaalis manustatakse seda esmakordselt 72 tunni jooksul pärast esialgset vigastust.
• Autonoomne düsrefleksia: Potentsiaalselt eluohtlik seisund, mille põhjustavad vigastuse tasemest madalamad valulikud stiimulid, millele keha ei suuda mittetoimivate närvirakkude tõttu reageerida. Sümptomiteks on järsk vererõhu tõus, aeglane pulss, ebanormaalne higistamine, punased laigud nahal ja rahutus. Levinud vallandajateks on ületäitunud põis, kinni jäänud väljaheide, nakatunud lamatised või sissekasvanud varbaküüned.
• Täielik vigastus: Vigastuse tasemest allpool puudub funktsioon või tundlikkus.
  Mittetäielik vigastus – osa sensoorsetest või motoorsetest funktsioonidest jääb allapoole vigastuse algtaset.
• Motoorne funktsioon: Võime lihaseid tahtlikult kontrollida ja nende kasutamist sellest tulenevalt.
• Motoorse indeksi skoor (MIS): Osa ASIA/ISCoS-uuringust, mis määrab 10 erineva lihase tugevust keha mõlemal küljel.
• Parapleegia: Halvatus, mis tavaliselt mõjutab kere ja mõlemat jalga, kuid mitte käsi, tavaliselt rindkere ja nimmepiirkonna vigastuste tagajärjel.
• Tetrapleegia (kvadripleegia): Ligikaudu kaelast allapoole ulatuv halvatus, mis tuleneb kaelapiirkonna seljaaju vigastusest. Sellega kaasneb käte ja jalgade täielik või osaline funktsioonikaotus.
• Sensoorse indeksi skoor (SIS): Osa ASIA/ISCoS-uuringust, mis mõõdab patsiendi reaktsiooni kergele puudutusele ja nõela torkele 28 punktis keha mõlemal küljel, et teha kindlaks, mida nad tunnevad. Koos MIS-iga aitab see määrata vigastuse taset ja raskusastet.

• Anoksia (või hüpoksia): Hapnikupuudus, mille võib põhjustada südameatakk, hingamisteede obstruktsioon, uppumislähedane seisund, välgulöök või elektrilöök.
• Aksonaalne nihe: Aju aksonite (peamiste sidekanalite) kahjustus venitusjõudude tõttu, mis viib rakkude surmani.
• Aju herniatsioon: Ohtlik seisund, mille korral ajus tõusev rõhk või hematoom põhjustab ajukoe nihkumist paigast.
• Aju atroofia: Närvirakkude kadu ajus ja nendevahelised ühendused.
• kooma: Sügav teadvusetus, mille puhul patsienti ei saa äratada, ta ei reageeri stiimulitele ega suuda teha tahtlikke liigutusi. Mõnikord saab seda meditsiiniliselt esile kutsuda, et anda ajule aega paraneda.
• Kooma taastumise skaala: Tööriist, mida kasutatakse kuulmise, nägemise, liikumise, suhtlemise, erutuse ja muude funktsioonide mõõtmiseks, et aidata määrata patsiendi pikaajalist prognoosi. Seda saab kasutada ka taastusravi ajal taastumise edenemise jälgimiseks.
• Turse: Kolju sisemine turse, mis pigistab ajurakke ja võib häirida verevoolu ja hapnikuvarustust ajukoes.
• Hematoom: Kolju sisemuses olev vereloik või sinikas, mille on põhjustanud kahjustatud veresooned. See võib suurendada ajusisest rõhku.
• Verejooks: Sisemine või väline verejooks, mis on põhjustatud veresoonte kahjustusest.
• Koljusisese rõhu jälgimine: Koljusisese rõhu jälgimise protsess edasiste ajukahjustuste vältimiseks.
• Kerge traumaatiline ajukahjustus (TBI) (põrutus): Ajukahjustuse tüüp, mille korral patsient võib kaotada teadvuse kuni 15 minutiks, kogeda traumajuhtumi kohta mälukaotust või tunda end uimasena, desorienteerituna või segasena. Enamikku traumaatilisi ajukahjustusi hinnatakse esialgu kergeteks.
• Minimaalselt teadvusel olek: Tõsiselt muutunud teadvuse seisund, mille puhul patsient näitab minimaalseid, kuid kindlaid käitumuslikke eneseteadlikkuse või keskkonnateadlikkuse märke.
• Mõõdukas traumaatiline ajukahjustus (TBI): Ajukahjustus, mille korral patsient võib esialgu kaotada teadvuse 15 minutiks kuni mõneks tunniks ja kogeda kergematest TBI-st olulisemaid sümptomeid.
• Neuropsühholoogiline hindamine: Testide seeria, mis hindab kognitiivseid funktsioone, nagu käe-silma koordinatsioon, kõrgema taseme mõtlemine ja igapäevased funktsionaalsed oskused.
• Poolkooma või vegetatiivne seisund: Seisund, kus patsiendi silmad võivad küll avaneda, kuid ta ei ole endast ega ümbrusest teadlik.
• Raske traumaatiline ajukahjustus (TBI): Ajukahjustus, mille korral patsient kaotab pärast vigastust või pärast selguse perioodi teadvuse kuueks tunniks või kauemaks. Need, kes jäävad pikemaks ajaks teadvuseta, võivad olla koomas, vegetatiivses seisundis või minimaalse teadvusega seisundis.
• Shock: Keha reaktsioon, mille käivitab aju verevoolu kaotus, mis võib kaudselt kahjustada ajukude.
• Insult: Aju verevoolu katkemine, mille põhjustab arteri ummistus, hemorraagia või aneurüsm. See hapnikupuudus võib põhjustada ajurakkude kahjustusi. Insuldi tagajärjed sõltuvad kahjustuse asukohast ja raskusastmest. Mõnikord nimetatakse seda ka „ajuinfarktiks“.
• Kaastundlik tormijooks: Stressireaktsioon, mis võib hõlmata ärevust, palavikku, ebaregulaarseid elutähtsaid näitajaid ja liigset higistamist. See võib tekkida 24 tunni kuni nädala jooksul pärast vigastust ja arvatakse, et see on märk närvisüsteemi aktiivsuse taastumisest.